lihtsalt vesi

Kepp vees

Praha

Sai siis käidud 10-ne päevasel reisil euroopas. Lihtsalt autodega sõitmas. Prahas sai natuke ka ööelu vaadatud. Praha on ikka öösel ilus pole midagi öelda ainult, et aega oleks võinud rohkem olla. Paljudes kohtades jäi käimata ja just nimelt öösel.

Loojang

Proovisin ka siis selle HDR-i ära. Paljud kiidavad ja paljud laidavad . Ei oska veel seisukohta võtta aga praegu tundub, et filtri töö on siiski parem ehk siis tõepärasem. HDR-i võiks muidugi kasutada kunsti eesmärgil aga nagu me teame siis kunst on enamasti tõelisusest kaugel. Vähemalt mulle tundub nii. Pealegi on ilu vaataja silmades ja kunst looja mõtetes/nägemuses.

Vaade

Sai käidud Võrumaal veidi ringi sõitmas. Selline vaade avaneb siis Suure-Munamäe vaatetornist.

Jaanituli

"Jaaniõhtuks kõrgeks kasvab rohi..." no ma ei tea rohi teab mis kõrge nüüd küll polnud aga märg oli küll.

Kui petlik võib olla foto.

Kaader on tehtud Türisalu panga alt rannalt vaatega Lohusalu sadamale. Kes vähegi teab siis nähtavaid tuulikud tegelikult Lohusalus pole ja samas ei ole need ka fotole kleebitud. Tuulikud asuvad Paldiskis mis omakorda jääb Lohusalu poolsaare taha. Nii, et tegelikut ei tasu uskuda kõike mida silmaga näha võib.

Rannaäärne akna all.

Käisin hulkusin üks õhtu Viimsis. Ega merele ligipääseda enam nii lihtne polegi. Rannik miljonivaatega maju täis ehitatud. Inimesed on ikka mugavaks läinud tahavd päikese loojangut toa aknast vaadata selle asemel, et rannas veidi jalutada. Mis seal ikka järgmiseks võtavad mere käsile, et ehitavad majad keset vett. Saab siis miljoni vaatele kaks nulli sujuvalt otsa kirjutada ehk siis sajamiljoni vaateks nimetada.

"Ehitame maja"

Suitsupääsuke. Eks neil ka pesa ehitamisega kiire piilus teine üle katuse serva endal "lõug pudrune". Tegelikult ega neid pildile lihtne saada polegi. Ootasin oma tunni kui mitte rohkem enne kui pesas jälle käima hakkasid. Tegelikult pole tööajast üldse viisakas linde passida.

Õhtune taevas kivisel merel

Einomaeitea kas ma olen mingi imelik aga mulle lihtsalt meeldib loojangu ajal rannas hulkuda. Järjest rohkem tekib vajadus uue objektiivi järele, et ikka rohkem taevast ja merd kaadrisse saaks.

Kollane rohelises

Pikas rohust selline taim ja ma isegi ei tea mis taim see on. Millegi pärast tundub, et lilleks on seda palju kutsuda.

Siluett

Lugesin mingi aega tagasi ühte arutelu fotograafia teemal. Püstitatud oli küsimus kas fotodel kujutatud detailid on n.ö. loomulikud või valetavad pildid rohkem kui inimese silm ning kui õige on fotode digitaalne töötlemine enne esitlemist teistele. Teadupärast on inimese silma füsioloogia selline, et see reguleerib nähtavad alad teravaks ja vastu valgust olevad esemed eristuvad taustast. Mõnes mõttes on fotoaparaadiga pildistatud pilt tõele lähemal kui silmaga nähtud pilt.

Miks?
Lähtume siis sellest, et inimese silm näeb asju täpselt, aga aju tõenäoliselt moonutab informatsiooni ja kuna igaühel on oma aju, mis ei pruugi alati teistaga samas süsteemis kalibreeritud olla, siis "näeme" me asju erinevalt.
Kuna me oleme harjunud sellega, mida meie aju meile edasi annab, siis tundub, et tõde on ikka meie poolel ja fotoaparaat moonutab tõde ning muudab asju omatahtsi.

Digitaalse töötlusega on ka asjad nii ja naa.
Tegelikult hakkab digitaalne töötlus juba fotoaparaadist peale.
Värvid ja kontrastid on digifotokatel muudetavad. Kas see kes keerab oma fotokal värvid ja kontrastid põhja ja ei töötle oma fotot pärast PS-is ,on õigem mees kui see kellel on värvid/kontrastid maas ja töötleb? Samuti toob lühem säri värve rohkem esile.

Miks on siluett õigem foto kui mõni PS-is krutitud foto? Kumbki ei kajasta ju tegelikkust
Põhimõtteliselt võib arusaada kui filmikaameraga pildistaja tahaks jätta mingitel põhjustel oma pildid digitaalsest maailmast eemale.

See töötluse teema nii vaieldav ja adekvaatset vastust sellele polegi. Kus kohast jookseb see digitöötluse piir?
Niipalju kui on vaatajaid nii palju ka eriarvamusi. Eks igaühel on mingid põhimõtted ja piirid seatud, mille järgi ta tegutseb ja igaühele tunduvad oma põhimõtted kõige õigemad.
:)

Käisin siis täna jalutamas ja veidi sai mõtteid mõlgutatud. Päike puges loojudes ka pilve taha ja head loojangu pilti ei saanud. Kaua sa seda loojuvat päikest ikka suudad pildistada. Elavat modelli oleks vaja sellist emotsioonidega. Tegelikult ühte inimest ma tean selline emotsionaalne, ühe sõna ütled siis peab fotokas sarivõtte peal olema. See mis sealt siis tulema hakkab nagunii ühe pildipeale ära ei mahu. Lõpuks otsustasin siiski kõrsi pildistada ja tulemus jäigi selline.

Selline näeb siis välja looduslik "hambahari". Muidugi kuidas kellelegi paistab aga hambaid sellega kindlasti pesta ei saa.

Sai käidud siis sellist taime otsimas ühes "aias" kuna üks tuttav soovis sellest suurt pilti toa seinale. Sellest konkreetsest fotost nüüd küll seinapilti ei saa. Peab sammud seadma lillepoodi, et raha eest üks õis lunastada ja siis õigele taustale asetada. Taime nimi siis Strelizia ehk eesti keeles paradiisilinnu lill. Natuke nagu meenutaks lindu ka. Kasvab põõsana (vähemalt tundus nii) see tuli küll üllatusena.

Päike vajus metsa taha. Hea, et metsa põlema ei pannud.

Selliste vendadega pean aega-ajalt oma elamispinda jagama. Teadupärast on neil elukatel viis silma seega on nende maailmavaade sootuks teistsugune kui minul.

See on siis ühe hulkumise tulemus. Kuna kaamera enamasti seljakotiga kaasas loksub siis ei pidanud paljuks seda hetke jäädvustada. Õhtune aeg Lohusalu rannas. Päike oli juba loojunud ja päev surnud.

Üldiselt ei ole mul õlle joomise vastu midagi aga õige koht see kindlasti pole. Uskumatu mida ikka Tallinnas näeb. Inimesed ikka ei viitsi üldse mõelda või siis puudub aju millega seda teha.

Selline suudlus jäi kaamerasse juhuslikult. Hea vaadata kuidas kevad südames.