Käisin siis täna jalutamas ja veidi sai mõtteid mõlgutatud. Päike puges loojudes ka pilve taha ja head loojangu pilti ei saanud. Kaua sa seda loojuvat päikest ikka suudad pildistada. Elavat modelli oleks vaja sellist emotsioonidega. Tegelikult ühte inimest ma tean selline emotsionaalne, ühe sõna ütled siis peab fotokas sarivõtte peal olema. See mis sealt siis tulema hakkab nagunii ühe pildipeale ära ei mahu. Lõpuks otsustasin siiski kõrsi pildistada ja tulemus jäigi selline.

Selline näeb siis välja looduslik "hambahari". Muidugi kuidas kellelegi paistab aga hambaid sellega kindlasti pesta ei saa.

Sai käidud siis sellist taime otsimas ühes "aias" kuna üks tuttav soovis sellest suurt pilti toa seinale. Sellest konkreetsest fotost nüüd küll seinapilti ei saa. Peab sammud seadma lillepoodi, et raha eest üks õis lunastada ja siis õigele taustale asetada. Taime nimi siis Strelizia ehk eesti keeles paradiisilinnu lill. Natuke nagu meenutaks lindu ka. Kasvab põõsana (vähemalt tundus nii) see tuli küll üllatusena.

Päike vajus metsa taha. Hea, et metsa põlema ei pannud.

Selliste vendadega pean aega-ajalt oma elamispinda jagama. Teadupärast on neil elukatel viis silma seega on nende maailmavaade sootuks teistsugune kui minul.

See on siis ühe hulkumise tulemus. Kuna kaamera enamasti seljakotiga kaasas loksub siis ei pidanud paljuks seda hetke jäädvustada. Õhtune aeg Lohusalu rannas. Päike oli juba loojunud ja päev surnud.

Üldiselt ei ole mul õlle joomise vastu midagi aga õige koht see kindlasti pole. Uskumatu mida ikka Tallinnas näeb. Inimesed ikka ei viitsi üldse mõelda või siis puudub aju millega seda teha.